Detsembris polnud ma päris mina ise.

Detsember oli täiesti hullumeelne kuu. Eks ta ole iga aasta selline natuke kiirem ja stressirohkem kui teised kuud aga sel aastal oli kuidagi eriti.
Jõulu- ja kingistress oli pigem olematu, sest kingiideed ja ka paljud kingid olid juba varem olemas ja 14 detsember juba isegi pakitud.  Kinke tuli kokku päris palju (16 kui ma ei eksi ja paar veel sõbranndele- sellised pisikesed) aga see on tavaline . Tean, et paljud pered teevad ainult lastele kingid või näiteks loosipakid. No ma ei tea , ma ei kujuta ette et ma oma empsile või õele mitte midagi ei tee. Aga kinkidest ja jõuludest teen veel ühe eraldi postituse.

26692174_2074013529290432_991996735_o

Suurt stressi tekitas mulle pigem kaal, töö, tulevik, Klaudia ja ma ise.
No kaalu kohta teate te juba ammu ja olen sellest päris palju kirjutanud. Iga kord kui suudan natuke aega korralik olla tuleb mõni haigus või magamata öö ja siis ma söön lakkamatult. Absoluutselt igas kaalulangus nippide artiklis on üheks punktiks korralik öö uni. No tere tere, minu jaoks on korralik ööuni 7-8h segamatut und. Pakkuge 3 korda millal ma seda viimati sain? Isegi kui vahel  7h und välja venitab ärkan ma selle aja jooksul vähemalt 3-4 korda. Tavaliselt on umbes  5-6h ööd paari ärkamisega ja siis sinna vahele sellised 3 h uned 100 ärkamisega. Ärge nüüd valesti aru saage ma ei kurda, et ma magada ei saa- lapsed olid mu enda valik ja teadsin, et une tunde jääb vähemaks. Pigem ma tahaks et mõni toitumisnõustaja kirjutaks kuidas sellise elutempoga hakkama saada ilma, et magusat sööks. Ma reaalselt ainult magusast toitukski. Ja siis on meil veel see tore sotsiaalmeedia kus on kõikide inimeste elud ideaalsed- lapsed on ideaalsed, mehed on ideaalsed, kõik on saledad ja vormis ja muidu ka ilusad ja toredad. See viibki kohe järgmise stressiallikani, sest siis ma olen paks ja mul ei ole midagi selga panna ja nii ma siis istungi ainult kodus dressides või minigites kleidikestest ja kuhugi minna ei taha. Jah ma alustasin vahepeal trenniga,  aga siis olid lapsed haiged ja Toomas haige ja ma ise haige ja siis tuli nii palju tööd peale, et kuhugi ei jõudnud ja üürikese ööune arvelt nagu ka ei tahtnud jõusaali minna.
Siit jõuame jälle järgmise punktini. Need, kes mind päriselus teavad siis ma olen selline kes räägib kiiresti ja palju. Kuna ma aga kedagi näha ei tahtnud ja saanud (lapsed olid sarlakitega karantiinis) siis ma lihtsalt hullusin siin kodus. Klaudia ei tahtnud veel rohtu ka võtta ja igakord kui rohuvõtmis aeg tuli hakkasin ma juba enne nutma ja vererõhk tõusis lakke. Nimelt ajas ta ennast lihtsalt öökima ja esimene päev oksendas kogu hommikusöögi  veel välja ka. Antibiootikum oli selline vedel ja lusika peal temaga kakeldes lendas pool sellest maha, nii et täiesti hullumaja. Õnneks teise päeva õhtuks sain ma ta ikkagi ilusti rohtu võtma ja edasi oli juba palju lihtsam.

Jõulud on üks tore aeg, lapsed laulavad, loevad luuletusi ja teevaid muid toredaid asju. Minu kallis printsess kahjuks endiselt ei räägi . Iga päev või vähemalt ülepäeva nägin fb või instagramis mõnda Klaudiast tunduvalt nooremat last pikki laule laumas või luuletusi lugemas ja igakord oli mul selline tunne nagu oleks noaga saanud. Jah ma tean, et te kõik ütlete, et ma pole süüdi ja ta vajab lihtsalt natuke abi jne aga ema süüdistab ju ikka ennast ja mõtleb mida ta valesti on teinud.

Ja neid asju mis tekitasid stressi oli veel ja veel- magamatus tekitas meil Toomasega pingeid, lisaks läks autol rehv katki ja pidime detsembris uued rehvid ostma- juhhei, varsti varsti saab mul emapalk otsa ja ma pean mõtlema mis edasi saab jne. Ükshetk ma tundsin, et ma vajun aina sügavamale musta auku.  Oli hetk kus ma ei tahtnudki enam kedagi näha, kuulda ja heameelega oleks üldse jõulud vahele jätnud ja kuhugi peitu ära läinud.26732297_2074013335957118_1422800989_o

Siis nädal enne  jõule kutsus sõbranna meid endale külla õhtusöögile ja mul polnud ühtegi vabandust miks mitte minna ja siis hakkasid asjad kuidagi paremaks minema. Sain lihtsalt juttu ajada, mängisime lauamänge ja kõik oli nii mõnus. Edasi olidki juba jõulud, Toomasel oli minipuhkus  ja käisime veel teise sõbranna juures külas ning saime Toomasega kahekesi väljas käia. Sellele järgnes mõnus aastavahetus sõpradega ja ma sain aru, et tegelikult mu pere ja parimaid sõbrannasi ei huvita palju ma kaalun või kui väsinud ma välja näen. Ma ei tea miks ma tundsin nende ees piinlikkust ja mõtlesin, et äkki nad ei taha minuga suhelda. Nendega rääkides sain aru, et meil kõigil on oma probleemid ja mured ja kellega neid veel jagada kui mitte oma kõige kallimatega.

26736087_2074013512623767_34283178_o

Siis kui üritad normaalselt perepilti saada aga lapsed ei tee koostööd 😀

Ma ei hakka seda postitust pikemaks ajama ja kirjutan mõnest  teemast kindlasti eraldi pikemalt ka. Ühesõnaga oli mul suhteliselt raske aastalõpp ja sellepärast hoidsin ennast siit blogist ka eemal, sest muidu oleksid kõik postitused olnud vinguvad ja halavad. Õnneks on uus aasta, uued eesmärgid, katsumused ja seiklused.

Best-Time-for-a-new-beginning-New-Year-quote-2016

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s